Stress on normaalsus?

Väljend “stress” on muutunud juba niivõrd laialdaselt kasutatavaks, et inimesed on tüdinenud sellel teemal rääkimisest. Paljude jaoks on stressiga toimetulek igapäevane normaalsus, millega püütakse harjuda.

Siinkohal on hea meelde tuletada stressi algset olemust. Eesti õigekeelsussõnaraamatu järgi on stress organismi pingeseisund kaitsereaktsioonina negatiivsete mõjurite vastu. Samas peavad Euroopa tööohutuse ja töötervishoiu agentuuri andmetel ligikaudu pooled Euroopa töötajatest stressi töökohas tavaliseks. Selle järgi võiks justkui järeldada, et inimesed peavad negatiivset keskkonda oma igapäevaelus normaalsuseks.

Miks me lepime nii lihtsalt negatiivsusega oma elus ja võtame seda paratamatusena? Ilmselt on üks põhjus just selles, et see tundub normaalsusena. Nähes oma vanemaid, sõpru ja töökaaslasi ennastohverdavalt töötamas, muutume ka enda suhtes nõudlikumaks. Tihti ei arvesta me, kas ületunnid, pinge või suur vastutuskoorem sellisel kujul meile üldse sobib.

Paljudele tundub stress ajutise nähtusena ja mõeldakse, et küll läheb paremaks – selle paar kuud võib ju ebameeldivates oludes ära kannatada. Tegelikult on ka paar kuud pidevat stressi organismile ja enesetundele koormav. Seejuures on kõige kurvem, et tihti venib paar stressirohket kuud paariks väga raskeks ja pingeliseks aastaks, mille tagajärjel võib töö muutuda väljakannatamatult vastumeelseks ja organism anda tugevalt märku juba pikema puhkuse vajadusest.

Töö ja eraelu tasakaal on üks olulisemaid töötaja rahulolu mõjutegureid, kuid tihti jäetakse tasakaalupunkt tööandja otsustada ja ei võeta vastutust enda ületundide või puhkuse eest. Töövälisel ajal töötamist peetakse sageli ka heade tulemuste ja karjääriredelil tõusmise eelduseks. Kahjuks on see Eestis kohati põhjendatud arvamus. Kui mõtleme töötajatele, kes saavad kõige enam kolleegide või juhtkonna tunnustust või parima töötaja tiitleid, siis kipuvad need olema ikka need, kes kõige hiljem kontorist lahkuvad.

Õnneks on siiski ka meil üha rohkem organisatsioone, kes hoolivad oma töötajatest ja mõistavad, et töö ja eraelu tasakaal on töötaja lojaalsuse ja rahulolu tagamiseks elementaarne.

Teadlased on tõestatud, et elukvaliteedi kõige olulisem mõjutegur nii avalikus kui erasektoris töötajate seas on stressi puudumine1. Töörahulolu mõjutab kõige enam töö iseloom, suhted juhtkonna ja kolleegidega, keskkond ja töökoormus. Me küll teame, et rahulolu tööga on väga tugevalt seotud elukvaliteediga, ent siiski oleme stressile vastuvõtlikud ja teeme leplikult ära ülesanded, millega ülemuse või tööandja sõnul tuleb viivitamatult tegeleda.

Kui tööpäevad üksnes “tulekahjude” kustutamisest koosnevadki, siis tuleks vaadata üle töökoormus ning leida sobiv lahendus, mis jätab Sulle aega oma tööd nautida ja olla energiline ka tööpäeva lõpus koju jõudes. Ületundide ja stressitaseme vahel on väga selge positiivne seos2. Lisaks on teada, et ületundide korral väheneb produktiivsus märgatavalt.

Seega jääb õhku küsimus, kui me teame, et ületunnid tekitavad stressi, mis langetab meie elukvaliteeti, siis miks me ei võta selles osas ise midagi ette? Miks lubame tööandjal järjepidevalt algseid kokkuleppeid töötundide osas rikkuda ja otsustada, milline peaks meie töö ja vaba aja tasakaal olema? Kas tõesti on tööandja rahulolu olulisem, kui meie enda oma?

Üks väike palve Sulle meie poolt. Palun lahku täna töölt sellel kellaajal, kui plaanisid lahkuda hommikul. Ja homme hommikul, enne kui tööle lähed, luba endale kindel kellaaeg, millal tööpäeva lõpetad.


1 J. Ruževičius, J. Valiukaite. Quality of Life and Quality of Work Life Balance: Case Study of Public and Private Sectors of Lithuania. Quality – Access to Success. Apr 2017, Vol. 18 Issue 157, p 77-81.

2 L. L. Hourani, T. V. Williams, A. M. Kress. Stress, Mental Health, and Job Performance among Active Duty Military Personnel. Military Medicine. Sep 2006, Vol. 171 Issue 9, p 849-856.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.